Juttu tuli Tohi džinni veidrast „lapsepõlvest” ja isegi katsetest kapsaga.
Kohalik džinnimaastik on tüüne uutest tegijatest ja maitsetest, kuid nagu näha, mahub siia häid tegijaid ikka juurde. Viimati lisandus nende põnevate kärakate hulka oma mekkidega Tohi murakadžinn. Lõpuks ometi! Miks lõpuks ometi? Sest juttu uue napsi tulekust oli kuulda juba ligi kolm aastat tagasi.
Tohi džinni tootja Priit Palk ütlebki, et erinevalt paljudest teistest, ka tema enda, tegemistest, mis saavad käima lükatud kiirustades ja kõiki detaile mitte läbi mõeldes, sooviti Tohi napside puhul läbi töötada nii jook ise, kaubamärk, turundus, tootmine kui ka meeskond. Turule tuldi alles siis, kui Priidu ja tema äripartnerite silmis oli toode täiesti valmis. Äärmiselt unikaalne võimalus, mis kajastub ka joogi lõplikus maitses, välimuses ja hinges.
Palk tunnistab, et tema lugu džinniga on lihtne. Ta on alati olnud suur džinniaustaja ja teinud läbi tüüpilise arengukõvera: ämbritäite kaupa serveeritavate kvantiteetkokteilide juurest pokaalis serveeritavateni.
„Ma olen džinni alati armastanud, mulle meeldib, et ta ei ole liiga magus ja et džinni on võimalik uute jookide loomises äärmisel laialt kasutada. Samas, džinnigurmaan ei ole ma olnud kaua, kõige rohkem kümme aastat. Pööre toimus Päikeseranniku pealinnas Málagas, kus meile serveeriti džinntoonikutena kõrge jalaga kupees kaunite jääkuubikute ja tsitruseliste peale valatud sillerdav jook. Seda vaadates ja juues tundsin, kuidas minus toimub mingi pööre. Full disclosure, see kokteil, mis mind muutis, oli täiesti tavaline Beefeater balloonist tulnud toonikuga ehk ei midagi erilist, kuid minu jaoks oli see maailma muutev,” mainib Palk.
Punakapsa- ja kuuseoksadžinn
Kuid kui maailma muutev, see selgus veel viis aastat hiljem, kui Priit otsustas ise parimat džinni teha. Priit on tuntud ka kui kõrtsipidaja, kellel kodulinnas Tartus ja nüüd ka Tallinnas mitmeid baare ning restosid. Side heade maitsete, napsude ja kokteilidega on olnud pikk ja pidevalt arenev. Džinnitootmisel andis aga avapaugu kunagine ekspromtost.
„Ootamatult oli mul kodus olemas väike kaheksaliitrine padadestillaator, mille kunagi olin ostnud. Täpselt isegi ei mäleta, mille jaoks. Hakkasin siis vabast ajast ja huvist sinna ürte ning tsitruseid sisse ajama, maitsetega katsetama. Ning tulemused olidki pikas perspektiivis väärt pudelisse panemist,” räägib Palk.
Tohi džinni „lapsepõlv” on kirju väga veidratest, kuid uskumatu buketiga katsetusdžinnidest: Priit ei aja pada, kui ütleb, et surus destillaatorisse kõike, mis pähe tuli. Nii sai valmistatud punakapsa-, kuuseoksa-, aga ka mandariinidžinn. Ning neid maitstes tuleb tunnistada, et ka need kõik võiksid leida tee turule – võib-olla mitte väga laialt, kuid small batch tootena rabaksid džinnifanaatikud need kohe letilt.
Üllatus, mis pani Priidu ka kohe tõsisemale džinnitootmisele mõtlema, tuli siis, kui destilleeritud sai vedelik, milles oli sees murakas. Lisaks imelisele aroomile, maitsele ja reageeringule kokteilides on murakas üleüldse natukene müstiline, kuid kõigile väga maitsev mari. Murakas oligi see, mis sai Tohi napsi üheks olulisemaks sambaks, see, mille pärast seda jooki kõrgelt hinnatakse.
Edasi vaid tähtede suunas
Kuid tee Priidu köögis olnud pisidestillaatorist pudelisse ja poeletile osutus pikemaks kui alguses plaanitud. Loomulikult oleks saanud minna oma jooki tootma mustlase kombel ka mõnda juba toimetavasse napsivabrikusse, kuid uue džinni tootjatel oli muu plaan. Esiteks oli vaja ikkagi oma tootmist, oma brändi ja mingitki sidet kõige selle vahel. Nii hakatigi otsima kohta, kus toota, ja väidetavalt pooletunnise otsimise järel jäi kinnisvarakuulutuste seast silma Kohilas paiknev Tohisoo vana viinaköök. See oli side joogitootmise ajalooga.
Tohisoo vabrik osteti nädalaga ära, ajaloos nokkides selgus, et kunagi oli see mõis kuulunud maailmakuulsa maadeavastaja Fabian Gottlieb Thaddeus von Bellingshauseni isale. Nüüd oli olemas kaubamärgi nimi ja Bellingshausenite vapilt näpati ka sõrmust hoidev lind džinni logole. Tootmiseks osteti „raudvara” Saksamaalt, Jaapanist, Slovakkiast ja Itaaliast. Ainsa handcraft-džinnitootjana on Tohil ka oma pudel, toodetud Järvakandi pudelitehases.
„Võib tunduda, et džinni sai liiga kaua tehtud. Samas tahtsime teha asja, mis oleks igati valmis ja parim: et meil oleks tootmine, kuhu saab kohe ka inimesi ligi lasta, meil oleks vinge toode, äge jutt ja ajalugu ja nii edasi. Sellelt baasilt on nüüd juba lihtsam edasi liikuda,” mainib Palk.
Edasi ongi plaanis tulla turule veel mitme joogiga, millest mõned on ka juba pudelis ja ootavad viimast lihvi. Kas me kunagi Tohi sildi all ka punakapsa-, kuusevõrse- ja mandariinidžinni mekkida saame, näitab aeg. Palk ei ütle veel ei ega jah …
Allikas: Delfi
Tahaksid ise seda imedžinni maitsta? Vaata Tohi poodi.
